Sahtlitäie projektidega rahataotluse loteriil

Selle aasta algusest on meeles rahvusringhäälingu uudis Eesti ühest maakonnast, kus räägiti toetusraha jagamisel tekkinud pingetest maavalitsuse ja omavalitsuste vahel. Selgus, et projekte hindas 40 inimest, kaasa arvatud rahataotlejad ise – hinnetena hakkasid lendama nullid terve maakonna huve arvestavatele projektidele. Mõni toetas ainult oma piirkonna projekte, mõni omavalitsus arvas, et teisi omavalitsusi pole tarvis toetada.

Asi pole ainult toetusrahade jaotamise ebaühtluses, kus mõni aktiivne taotleja on n-ö skoorinud hästi ja tekitab kunstlikult kohta, kuhu see investeerida. Arvestama peab ka projektijärgse eluga, kus käigus tuleb hoida mõnd läbimõtlematult rajatud objekti või on toetusrahadega kaasnev laenukoormus – alati on vaja omaosalust – omavalitsusel hinge kinni tõmmanud ning igapäevane suutlikkus seetõttu halvatud.

Vajaduspõhisus

Toetusrahade tulevast jagamisperioodi silmas pidades peame olema professionaalselt ette valmistunud ning heas vormis, et liikuda sprinterliku kiirusega, kuna tähtajad on lühikesed ja konkurents tihe. Ametnikud koostavad igal rindel taotlusdokumente. Kuid nii ei saa üks ametnik parimal moel kasulik olla piirkondlikku või isegi regionaalset arengut silmas pidades. Pealegi pole kindel, kas taotlus oli tulemuslik. Raisatud on nii aega kui ka raha.

Mõistlikum oleks sedasorti pjedestaalikohtadele käiva võistluse asemel korraldada rahvajooks, kus igaüks saab panustada vastavalt võimetele. See oleks midagi sarnast maapiirkonna elanikele tuntud hajaasustuse programmiga puurkaevude ehitamiseks, milles osalemise otsustavad omavalitsused lähtuvalt oma vajadustest ja finantsvõimekusest.

Autor: Jaan Alver